:)

Ma ei kavatse enam ühtki päeva keldris elada!

Kelder… õõh, pime/kõle koht minu jaoks. Sinna koristama satub ka nii kuis jumal juhatab. Okei, see kelder lihtsalt ei meeldi mulle ka niisama, et sealt kasvõi korraks kartuleid tuua või prügikotte. Ühesõnaga väldin ma seda kohta sajaga.
Eelmine suvi oli teadupärast väga kuumade ilmadega. Tundsin sel ajal, et see on ellujäämis kursus. Mul oli Ragnar veel kahe kuune ja beebiga üle elada seda aega oli väga-väga karm. Võiks öelda, et lootsin pea’ igapäev, et tuleks taevast alla vaid vihma, mis teeks selle õhu veidikenegi klaarimaks. Sel hetkel ei saanud mõelda ma ainult endale, kuidas Mina sellega toime tulen. Ma pidin mõtlema oma kahe lapse eest samuti. Et ka nemad saaksid võimalikult kergelt end tunda.
Meie päevad koosnesid sellest, et abikaasa oli enamjaolt siiski tööl. Suvel söögikohas töötades lihtsalt on see miinus. Palju rahvast ja peab ikka teistele abiks olema. Siis Mirtel veetis enamus päevad mammi juures, kuna suvel on päris pikalt tal seal tema vanune sugulane, kellega tal hea mängida. Ja mis siis mina… Mina veetsin need enamus päevad päevasel ajal keldris. Seal oli õhk mõnusalt jahe. Ragnar oli mu kätevahel ja magas siis paremini. Avastasin pidevalt end termomeeter käes. See oli mul tegelikult koguaeg vankris, et mingigi kontroll oleks.
Vahepeal tõin ma lamamistooli koridori ja endale ka miski pitsu, et jalga saaks puhata. Aga seal meil polnud võimalik kaua viibida. Ometi oli Raks väga tilluke ja selajal teda helid suurt ei häirinudki aga vastasmajas käis koridoride remont ja need vahepealsed kriiskavad helid, mis meie trepikotta kostsid, olid nii jäledad, et me pidime siiski keldriga leppima. Minumeelest oli see üli rõve ja nõme aeg. Ma ei tahtnud seal pimedas olla. Aga toas ei tahtnud ma samuti olla, sest polnud vahet – olen ma õues või toas (paha oli ikka). Ventilaatorit meil polnud ja isegi osta kusagilt ei olnud. Kuulsin, et mõni käis lausa linnast soetamas seda endale Hiiumaale.
Ühel korral sain mina isegi vist kergema kuumarabanduse. No kõht oli lahti, iiveldas, pilt tahtis ainult taskusse viskuda. Helistasin lõpuks kiirabisse, et ”elu isu on otsas”, millal ma end kohale peaksin vedama, et päris hull on olla. Või mis on nende poolsed soovitused, et ma saaksin kodus omadega hakkama?. Nad soovitasid saunarätiku märjaks teha ja end diivanile pikali heita ning see endale peale panna nagu tekki. Juua palju – palju vedelikku. No seda vett sai hommikust õhtuni näost sisse aetud nii palju, et lausa sellest hakkas kergelt paha. Aga tänu kiirabi soovitustele, sain ma abi ning mingil hetkel isegi jalad alla, et käija poes. Tahtsin Mirtelile jäätist veel poest tuua ja küsisin ka üle, et millise jäätise soov tal oleks. Poodi jõudes tekkis mul kerge ahastus, kui jäätise kappe nägin. Ei olnudki mul midagi sealt valida 😀 . Jäätise kapid olid tühjad ja ma sain mingi mega mõttetu tavalise valge jäätise. Sel hetkel leppisin ma ka sellega, et laps saaks veidikenegi suule jahutust.
Igatahes, enne suve ma sel aastal tellin endale jalaga ventilaatori koju. Olgu seda või kaks tükki. Aga päriselt ma sel suvel ei ela seal keldris ja see vist polegi võimalik. Raks juba selles eas, et pudelis ta ka paigal ei püsi. Sinna keldrisse ma teda tuulama ei pane never.
Miks ma sellepeale juba mõtlen, on see, et ilmad on juba märgatavalt soojad. Õues on tunda juba päikesekiiri oma nahal. See on alles kerge algus. Aprilli keskpaik. Mai kuus, kui see saab mul tellitud, siis saan ma rahulikumalt hingata. Ma vähemasti loodan ainult sellele vidinale, et me tunneks suvel veidike õhku, mis laseks elada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga