:)

Mis ma oskan öelda?

Blogimaastikul olen ma justkui “ära kadunud”. Tegelikult ei ole mul lihtsalt millestki kirjutada, või tegelikult on, aga ma ei taha. Mul on tekkinud nagu mingid luulud seoses lugejaskonna kasvamisega. Mitte kõik ei ole südamlikud ja mitte kõike ei taha ma kõigile jagada. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et olen päris mitu korda möelnud blogi täiesti privaatseks teha, kõik ainult endale nähtavaks teha, sest ma ju blogin endale. Olen eelnevalt maininud ka, et mulle meeldib privaatsus. Mulle meeldibki ja ma ei räägi oma pere siseelust, ma ei näita seda. Meil on armastav ja väga kokkuhoidev pere, kuid ma ei taha seda jagada kogu ilmale. See on miski, mis on meie ja jääb meile.

Viimasel ajal olen märganud, et ma olen kaotanud ise end blogis. Ma pole kirjutanud lugusid enam nii siiralt ja olen hakanud tegema reklaame firmadele nii blogis kui ka instagramis TÄIESTI TASUTA. Minu blogis leidub kindlasti lugusid, mis on punnitatud, aga mulle ei meeldi see. Sest MIKS ma alustasin blogimist ja selle ülalpidamist? Seepärast, et mingil hetkel ma avastasin, et pubeka ea lugusid on nii naljakas lugeda ja ma tahan jätkata oma elu lugudega, et neid veel 10 aasta pärast lugeda ning nende üle naerda ja rõõmu tunda.

Otsustasin, et ma ei pea olema silmanähtav teistele, ma ei pea olema “olemas” blogimaastikul, et mind kas siis jälgitakse rohkem või saan ma selle näol kusagil klikke või laike. Mind ei huvita see. Ma tahan jätkata oma blogi taas nii, nagu ma seda alguses ette nägin. Ise endale…

Seoses nende tasuta reklaamidega…. Ehh… Võin öelda, et ma müüsin tõesti end jogurti topsi pähe ära. Mulle saadeti kingitusi ja siis ma kiitsin ja ülistasin neid tooteid… Miks? Sest mulle meeldivad kingitused NII VÄGA. Võib-olla toode ise seda nii väga ei väärinudki, kuid see emotsioon ja tunne, mida ma tundsin, pani mind seda tegema. Aga ma ei ütle, et ma oleksin millegi kohapealt luisanud. Kindlasti mitte. Mul on blogi kaudu tehtud ka selline kingitus, mida ma olen üsna vastikult üles ka kirjutanud, sest mina juba ”sitast saia ei tee”. 

Aga sedasi oma blogi ma jätkata ei taha. Näiteks ostan toote täiesti ise, siis märgin ära firma, teen tasuta reklaami ja mis ma sellest saan? Mu lugejatele jääb mulje, et ma olen mingi reklaami pakkuv blogija, kinni makstud teemad. firmadele jääb see reklaam kõik internetti alles ja neile täiesti tasuta. Kuigi see pole minu stiil! See pole minu mõte, pidada blogi sedasi!

Ma ei taha ka päris kadunud olla neile, kes mind tõesti jälgivad ja kellele meeldib mu blogi, aga ma ei taha teha ka punnitatud postitusi, mistõttu ma võingi ühel hetkel kuuks ajaks ära haihtuda oma blogist ning teisel hetkel võin päevas 3 blogi posti avaldada. Kõik on vastavalt tujule, vastavalt sellele, kuidas ja mida avaldada soovin.

Mul oli tegelikult vaja kohendada veel 4 blogi teemat, millest ma kustutasin kõik viimseni ära. Tunnen, et mitte Kõike ei taha ma avalikkuse ette tuua.

Neid logijaid on palju, kes räägivad üksipulki lahti oma elust ja teisi huvitabki ju teiste elu ning läbi selle saavad ja kasvatavad oma ”nime” ja kuulsust!?… Aga mu mõte blogimisega jääb ikka selleks, mida soovin.

Ja kui ma teen ka edaspidi toodetest reklaami, siis ma teen neid Päriselt sellepärast, et mulle Tõesti meeldivad need. Ma tõesti soovitaksin neid ja mida ma päriselt ise ostaksin ja ei kahetseks.

Mida ma oskan öelda, mis ma vahepeal teinud olen ja kuidas läinud on? 

Luidja rand

Puht ausalt olen oma aja veetnud oma perega. Oleme nüüd suvisel hooajal käinud rannas ja igalpool, kuhu hing ihaldab. Palju-palju plaane on meil juuli kuus, kus me soovime minna Eesti tripile ja sellega seoses ma tahaks küsida teilt arvamust, kuhu te soovitaksite minna telkima? Ükskõik, kus Eestimaa otsas. Algul mõtlesime, et läheksime Peipsi äärde, aga seal vist pole suurt midagi vaadata? või on? Võib-olla ma eksin…
Siis juuli kuusse peame ära mahutama aja, et Mirtel saaks Lottemaal käija koos vanaemaga. Mirteli üks suur unistus on lennata ka lennukiga ja sõita suure bussiga. Tema selle suure unistuse saab ta täide viia just samal ajal, mil Lottemaale minek on. Lennukiga lähevad Hiiumaalt üle ja sealt bussiga. Tagasi tulevad nad siis kiirbussiga, mis ongi SUUR. Aga…. seoses Lottemaaga…. kes seal käinud on? Kui palju ma peaksin arvestama rahaliselt, et ”vot see summa läheb lapsel kindlasti seal lendu” ? Olen kuulnud, et väga kallis koht aga teades Mirtelit, siis temaga elada on niigi kallis. Tal on vaja kõike ja ta on oma tahtmist alati saanud.
Siis on meil juuli kuus plaanis veel koos perega Kõpu kanti telkima minna. Veeta täielikult aega oma perega ja korraks tunda, et ”aeg seisab”.
Aa ja enne lõpetust ma räägin, kuidas mul läheb? Ma ütleks, et tegelikult läheb suurepäraselt ja ma ei nurise mitte millegi üle. Väikeste lastega elades ongi see eluke natuke künklik. Nad suudavad vahepeal panna mind silmi pööritama, tekitada tunde, et mu juuksed lähevad turri ja halliks. Aga ometi, suudavad nad oma siiruse ja ja tegudega seda eelnevat kõike unustama panna. Rääkides näiteks tervisest. Siis kirjutasin hiljaaegu ärevushäirest ja paanikahoost, mil vajasin kiirabi abi. Peale seda kiirabi värki ma läksin esimesel võimalusel perearsti juurde ja ma sain rahustavad tilgad retsepti ravimiga. Kusjuures peale seda esimest hoogu ma paanikahoogu enam kogenud ei olegi. Ma olen kogenud küll ärevushoogu paar korda aga mitte nii hullult, et paanika peale tuleks. Õppisin endal tundma, et mu ärevus on seotud unega. Kui ma lähen ikka kell 1 öösel magama ja ärkan miski kell 6 hommikul, siis suuretõenäosusega ma ennast päeval hästi ei tunne ja kui sinna mahutame ära veel Ragnari mõne röökimis tuju ka, siis ausalt…tark tegu on võtta rohtu. Aga nüüd ma olen ennast nii palju hakanud jälgima, et uni on tähtis ja kui ma tunnen, et ma olen väsinud, siis ma pean andma kehale puhkust! Näiteks päeval, kui Ragnar magab, siis ma ei rüga koristama, et näha päevas hetke, et kõik on nii korras ja puhas, vaid ma lähengi lihtsalt magama. Päästab oluliselt mu enesetunnet. Aga ma ei nurise. Ma tean, millest see kõik on ja ma tean, kuidas seda ära hoida.
Mul on nüüd plaanis lähiajal üpriski kallis asi osta ja ma teen sellest kallist asjast ka blogipostituse. Seal postituses leiab ka ühe osakese minu tervise kohta, millest ma praegu veel ei räägi.

Kui sa mu lõpu küsimused nüüd meelde jätsid (Lottemaa ja kuhu telkima minna), siis PALUN, räägi kaasa, anna nõu ja räägi enda kogemustest 🙂 . Ma ootan seda praegu Väga!

3 kommentaari

  • Triinliis Hordo

    Lottemaa kallis jaa, täiesti oleneb kas laps PEAB saama sealt nänni kaa kaasa osta ?! Meie oleme kaks v kolm korda käinud, nänni pole ostnud sealt lastele, küll süüa ja juua ning jäätist! Kui üks laps siis ma arvan et 20€ kuluraha on täiesti piisav(toit jook ja jäätis terveks päevaks)! Lisaks pane kindlasti kaasa ujumisriided ja rätik, seal väga mõnus mererannake Lottemaa osas, kus vesi alati megasoe!

    • Irma

      See ujumisriided ja rätik oli küll nüüd väga hea soovitus 🙂 Aitäh sulle! Mirtel on mega vee fänn ja ilmselt kui ta teaks, et saaks ujuma minna, oleks tal see tripi osas nagu kirss tordil.

  • Krisss

    Blogi osas pean sind küll kiitma, et sa ise sellest aru said. Mul on nii kahju nendest blogijatest, kes ainult sisuturundust teevad. Minu meelest võiks järgida põhimõtet, et kui postitad 1x nädalas, siis max 1x kuus võib olla sisuturundust. Kui postitad tihedamini, siis võib kuni 2x kuus seda olla, aga kindlasti mitte rohkem. Ning alati tuleks jälgida jah, et see mida reklaamid, et see oleks ka tegelikult hea. Muidu petad oma lugejaid. Kahjuks see nii on. Aga loodan, et sina leiad oma blogis õige tasakaalu 🙂 Ja seoses Lottemaaga… noh minu arvates on see üleliia kallis. Isegi see pisike rong mis sind parklast kohale viib maksab mingi 2 euri, aga jalutamist on vist ca 800 m. Kõige ohkem teenitakse söögi/joogi pealt. Seega need võiks sul kindlalt kaasas olla. Mina soovitaks siiski pigem VembuTembumaad külastada. Soodsam ja rohkem tegevust, sh ka bassein ja liuväli. Ja kui Tallinnasse satud, siis Kadriorus on MiiaMillaManda Mänguasjade muuseum. Väga odav, ca 3 euri pilet. Ja lastele on tegemist küllaga. Väike koht, kuhu on palju põnevat mahutatud. Selles mõttes on kurb, et kõik külastamist väärt kohad on nii kalliks läinud, isegi kinos käimine on kulukas. Varem sai mitu korda nädalas kuskil käidud, aga nüüd olen tagasi tõmmanud. Minu hinnapiir sai lõpuks ületatud, aga püüan ikka elu nautida ja põnevaid asju näha. Näiteks sünnipäevaks küsisin selle: https://www.kingitus.ee/kingitus/langevarjuri-algkoolitus-juhitava-sport-langevarjuga/. Hullult kardan, aga usun, et käin pigem korra seal, kui 10 korda kinos. Wish me luck, äkki alla ei kuku 😛 Hullllult ootan :D:D:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga