:)

Nägija (Vol.1)

Mõtlesin kirja panna ilma igasuguste filtriteta, oma ühe elus toimuva situatsiooni, mis läbi aastate vilksab mul jälle mällu. Nendel hetkedel tunnen ma taas neid hirmu tundeid ning ikka ja jälle, on valla minu uudishimu.
Täna olen jälle seal punktis, kus tunnen kõhedust selle üle, mida ma nägin ja mida ma tundsin.
Et aru saada… ma siis räägin lähemalt…

Olin kuskil 14 aastane, kui vanemad kinkisid mulle mu esimese suure jalgratta. Mäletan seda päeva nii eredalt, kuidas kokku pandi ja kuidas hüplesin seal vanemate ümber, nagu kannatamatu väike laps.
Ühel hetkel, kui ratas kokku sai, tahtsin viivitamatult ühe pikema ringi maha sõita. Mind ei kõigutanud sel hetkel kole ilm. Sadas peenet vihma ja kõik oli hall. Panin endale fliispusa selga, sest õues oli päris jahe.

Ma läksin….Mõtlesin, et sõidan vähemalt 5 km selle kõleda ilmaga ära, aga ma jõudsin sõita umbes 700 m, kui mind tabas enneolematu nähtus enne silda! Ma kirjeldan, keda või mida ma nägin…. Vaevalt, mind keegi üldse usub, sest siiani on ainus uskuja olnud mu abikaasa. No keegi pole mulle vastu ka midagi vaielnud, aga midagi pole öeldud ka. Lihtsalt vaikitud.

Igatahes… Silla alt tuli välja mingi naine. Ta oli üleni valges kleidis, paljajalu. Tal olid ilusad blondid juuksed, erk sinised silmad. Teda ei ümbritsenud nagu kindel keha kontuur joon, vaid ta oli nagu valgust peegeldav ingel (ilma tiibadeta).
Ütleme veel välimuse kohta nii palju, et ta oli täiesti perfektselt ilus naine! Teda ei anna võrrelda isegi mitte mingi modelliga, kes on pannud endale mitu korda krohvi näkku ja maalinud pintslitega enda näo imeilusaks. Ta oli ilma filtriteta nii kaunis! Ometi, ma kahtlesin esimesest silmapilgust, et ta üldse inimene on. Kõik see hetk andis kõvasti kahelda, et ta meie dimensioonist üldse on! Sel samal hetkel, kui ta silla alt välja tulles omadega tee peale jõudis…vaatas ta enda ilusate silmadega mulle sügavalt silma. Mitte midagi öeldes. Ta jäi seisma ja nii jäin ka mina. Ratta pealt ma päris maha ei roninud, aga jala panin maha küll, sest ühekorraga ma olin täiesti tardunud seal tee peal. Sel hetkel, ühtki autot ei liikunud, ma ei märganud ega kuulnud isegi looduse hääli. Kõik oli tumm ja ma nägin ainult seda naist endaga tõtt vaatamas. Minus oli korraga mitu tunnet. Hirm, paanika. Samas oli huvi, et KES SEE ON? MIKS TA SIIN ON? MIKS TA VAATAB NII SÜGAVALT MULLE SILMA? MIKS? MIKS? MIKS? …
Teate…see kõik oli nii hirmus, et ma sabistasin end ratta peale tagasi ja ma panin nii kiiresti kodu poole ajama, kuis sain. Paanika hetkes jõudsin ma natuke seljataha vaadata ja ma nägin, et see naine vaatas mind endiselt, aga ta kaugenes…ta läks vaikselt tagasi silla alla.
Koju jõudes ma ei rääkinud sellest hetkest vanematelegi…Minus oli metsik hirm, aga see uudishimu, et mis ja miks see naine seal oli, siis otsustasin ma, et ei… ma ei lähe tuppa põdema, vaid ma sõidan tagasi silla juurde ja vaevalt ma enam midagi nii õudsat näen. Kuna ma teadsin juba, mis mind ees võib oodata, siis päris suure lennuga ma sinna kohale ei kihutanud. Võtsin hoo maha ja valmistusin selle nägemiseks.
See sama naine tuli TAAS silla alt välja tee peale. Seekord ta enam ei seisnud kohapeal… ta vaatas sama sügavalt mulle silma, nagu esimene kord ja lähenes minu poole… Mul oli metsik hirm! Ma ei teadnud, kas põgeneda taas koju või oodata ja vaadata, kes ja mis see on… Ma ei suutnud seda! Mul ei olnud sel hetkel nii palju julgust, et ma oleksin selle olukorra ära kannatanud.

Inimesed, kes ei ole oma elus näinud ühtki teispoolsus tegelast või kokku puutunud kuidagi selliste teemadega ja üldse ei usugi seda teist elu…siis arvatavasti, said lugeda nagu muinasjuttu, nagu mul oleks nii hea fantaasia. Aga seal samas, elan ma praegu kirjutades neid samu tundeid üle, mida tundsin sel hetkel…. selle naisega sügavalt silma vaadates.
Mind piinab täna see mõte, et Kes see naine oli? Miks ta seal oli?
Silla all….. paljajalu…. lumi valges kleidis…. üli ilus naine…vaatas mulle sügavalt silma oma erk siniste silmadega….mitte ühtegi sõna…. kes ta oli? miks uudishimu ei saanud siiski hirmust võitu?

Kusjuures…. keerlevad mõtted ka sedapsi, et äkki tuli ta mind millegi eest hoiatama? aga ikkagi…miks ja kes?

Käsi südamel….ta ei olnud inimene…Liiga ebareaalne!


2 kommentaari

  • A4

    Mina ka usun neid asju või siis tahan uskuda, et on olemas teispoolsus vms. Vb liiga palju tv-d vaadanud ja sellepãrast. Aga mulle meeldib uskuda on et keegi kuskil toredas kohas ja kaitseb ja hoiab meil silma peal. Vb oli ka see sinu kaitseingel ja andis nt mãrku et sa edasi ei sõidaks ja silla peale ei lãheks? Kirjedada vanematele seda naist äkki on keegi perekonna tuttav vôi kauge sugulane?

    • Irma

      Ka mina olen tänaseks juba mõelnud, et see võis olla märk. Ehk ma pidingi sel hetkel tundma nii tugevat hirmu, et mitte sõita edasi…Ma ei tea tõesti, mis see oli…
      Kirjeldusele ei vasta see meie peres kellegile… 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga