:)

Pool rasedust on läbi!

Lõpuks jõuan ma oma teise postituse tehtud ja arvestades, kuidas aeg lendab… siis jääb mul 2 selle teemalist postitust veel teha? Minu jaoks läheb see aeg kahe lapse kõrvalt lihtsalt nii kiirelt.
Ma ei loe rasedust nädalate kaupa aga kui arsti visiidil käin, saan teada palju nädalaid on. Viimane visiit saingi šhoki…et pool on juba läbi! JUBA!
Alles ma tegin rasedustesti, teatasin sellest perekonnale ja sõbrannale. Täna on juba 20+4 .. Sellise kiirusega avastan varsti järsku, et aeg sünnitama minna 😀 !

pisike murki pesi käsi ja ma niisama oodata ei viitsinud.. mõtlesin, et jäädvustan kõhubeebit 😀

Aga nagu näha…on ju juba, mida jäädvustada. No nii nunnu punnu! Naljakas, et esimest tütart läksin sellise kõhuga sünnitama… aga kolmas beebi on poole peal 😀 Ma ei kujuta isegi ette, kui palliks ma lähen… veidi isegi hirmutab 😀

Näiteks ma pole mitte kunagi rasedariideid kandnud. Pole olnud vaja, sest noh… sellise pisikese kõhuga sünnitama minna… siis vedasin oma tava riietega välja.
Nüüd olen hakanud silma peal hoidma rasedariietel ja plaan on mõned retuusid ja pluusid osta. Suvi on ees ja siis võiks vähe viisakam rase välja näha, kui mul tõepoolest see kõht kavatseb suureks paisuda. Üsna vähe usku on, et nii läheb, sest ma olen pisike inimene ja saab see siis väga suureks paisuda? 😀

Okei… kõht kõhuks…

Enesetunde poolest on mul juba päris hea olla. On väga üksikud päevad, kus tunnen, et täna pole minu päev. Tähendab siis seda, et kas mul iiveldab või on metsik peavalu. Õnneks on seda väga harva ja siiski tunnen ma juba end inimesena.
Kuigi võiks nuriseda unega. Ei ole normaalne magama minna kella kahe aegu öösel ja ärgata hommikul kell 9. Ma arvan, et päris mitu iiveldust ongi olnud magamatusest. Selleks ei peaks ma rase olema, et selle põhjuse pärast iiveldaks.

Paar nädalat tagasi tundsin esimest korda liigutusi. See oli nii armas ja ma olin nii õnnes. Kuna platsenta asetseb eesseinas, siis ma isegi ei lootnud neid nii vara tundma hakata.
Nüüd kus neid tunnen, on palju kergem olla ka enesetunde poolest. Pole seda muretsemist, et kas ikka kõik on hästi ja kas kindlasti on südamelöögid olemas… Eks see hirm jäi mul püsima, kui kõige esimene rasedus iseeneslikult katkes.
Täna nägin esimest korda kõhupeal kullakese togimist. Andis kohe mõnuga siplemist, et mul tuli ainuüksi sellest liikumisest kerge iiveldus peale.

Kas Lapse sugu, mis oscar uuringus dr. Šois ütles, jäi samaks?

JAH! Sugu jäi samaks. Ehk et ootame pisikest printsessi!
Olin nii õnnelik, sest Mirtel unistas väga oma õest. Ühesõnaga täitub tema ja ka meie unistus!
Ise ma natuke küll lootsin, et võiks ju olla poiss…sest poisid on ka nii ägedad ja mulle tundub, et poisiga on isegi veidi lihtsam 😀 aga tüdruk… no need sitsid ja satsid ja roosad ja sädelevad… Patsikummid, peapaelad, peavõrud, kaelakeed, üleüldse ehted ja ilusad printsessi kleidid…. see on täielikult minu teema ja iššand, ma kõlan praegu nagu viimane harakas!
Teisalt, mulle meeldib tüdruk ka seepärast, et ma saan edasi anda naiselikkust ja kõike sellega seonduvat.

Kusjuures ma sisetunde poolest isegi ei teadnud, kes mu kõhus võiks olla. Pigem oli tunne, et seal on poiss. Arvestades isegi söömist, võisin ma eeldada, et tegu on poisiga. Mul läks/läheb kõik sisse, mille järgi isu on. No päris suur liha sõber olen ma vist ainult vaimselt, aga kui mul siiski nina ees isuäratav lihapraad on, siis midagi suudan ma ikka kõhtu ka pista.
Muidu aga täiesti ootamatutel hetkedel isutab soolase ja vürtsika järgi. See oli ka üks märk, miks ma eeldasin, et on poiss.
Kuigi jah , märksa paremini istub peale mahlane õun või arbuus.

Olen nimede peale samuti juba mõelnud ja üks nende seast meeldib mulle enim, kuna nimi on pehme ja ilus…
aga sellised variandid on praegu kaalul:
* Delisa,
*Marite,
*Sandra,
*Krislin,
*Delisia,
*Melissa.


Arvestades, et eelnevad kaks last on saanud lihtsad ja ilusad nimed, siis võiks kolmas ka seda olla.

Kui Ragnar oli kõhus, siis nägingi, et tuleb poiss ja tema nimi on Ragnar. Unenäos oli tema kõrval ka üks pisike tüdruk, kes oligi kuskil paar aastat noorem ja tema nimi oli Sandra.
Hiljem unenägudes olen endiselt näinud nime Sandra.
Muidu mulle meeldib selles listis VÄGA üks nimi, mis Eesti nimede registri statistikas pole – kas siis Eestis oleks ta selle nimega esimene või statistika ei näita tulemust, kuna on registris alla viie inimese sellisega nimega.
Igatahes saab pisike oma nime siis, kui on sündinud. 🙂

Üks asi, mis on mind jälle väga vara hakanud kimbutama…on toonused. Neid ma nüüd olen üks kord päevas küll tundma hakanud. Aga ju see siis on minu eripära?… sest kõikide lastega on need nii vara peale tulnud.

Ja ma ei suuda mainimata jätta, milline külmavares ma see rasedus olen! Kui kahe eelnevaga tundsin pidevaid kuuma laineid ja higistamist, nagu tuleks menopaus peale, siis seekord ma reaalselt värisen külma pärast. Kadestan neid inimesi vaikselt omaette, kes käivad vestiga õues, sest mina käin jopega, kus all on kampsun. Hea meelega viskaks talve parka selga ja mütsi pähe aga veidi veider tunduksin tänava pildis.


Tähtaeg nihutati päev ette, ehk et 7 oktoober 2020.
Arstid on kõik öelnud, et üsna kindel võib olla, et septembri beebi temast tuleb. Kuna Mirtel sündis, kui oli 37 nädalat ja Ragnar, kui oli 36 nädalat. Ehk et kolmas tuleb samamoodi arvatavasti varem…
Kui ma saan juba 36 nädalat täis kantud – siis tänan ma igat järgnevat päeva, mil saan pisikest rohkem kanda! Eks ma unistan ikka, et võiks ka ikka lõpuni kanda või isegi üle… 😀 seda enam, et ma olen kindel, et kolmas jääb ka minu viimaseks, tahaks seda aega rohkem nautida! Kunagi saan ju ikka beebisi – lapselapsi 😀

Aga ootame pisikest Väga – Väga ! Aeg võikski nii kiiresti minna, sest meie ootame ja kõik on tegelikult juba valmis ostetud, et tal ei jääks millestki puudust. Isegi mõtlen, et kuidagi väga vara… kahe eelnevaga sai asjad ostetud alles raseduse lõpus… Vanker sai ostetud esimesega alles siis, kui olin juba lõpu rase haiglas 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga