:)

”Sa pole üksi”, kui su elu on keerulise pöörde võtnud.

Ma pole vist kunagi oma elujooksul nii palju korraga lugenud raamatut, kui nüüd ja seda veel kahe lapse kõrvalt. Õnneks saan ma seda lubada, kui imeline laste isa on kodus ja see kõik saab võimalikuks. On väheseid raamatuid, mis mind tõeliselt haarab, aga Jane Paberit raamat on selline, mida käest nii lihtsalt ära ei pane. Raamat koosneb tema blogist. Kõik jutud, mis ta on kirjutanud internetti, on pandud ühte kohta kokku. Tegelikult on raamat enamjaolt kurvema tooniga, aga lõpp kisub tõeliselt kurvaks. See on elu.
Ja tegelikult imestan ma üldse, et sellise raamatu raamatukogust laenasin. Tavaliselt loen ainult psühholoogia osakonna raamatuid. Need on minu jaoks haaravad ja nii mõneski situatsioonis on need teadmised kasuks tulnud. Aga tegelikult, seda raamatut nüüd lugedes, taipasin, et igast raamatust on võtta killuke teadmist kaasa. Nii et tasub tegelikult kõike lugeda.

Olgugi, et mul seda haigust ei ole ja loodan, et ma ei saa iialgi sellist asja kogema enda nahal ega näha oma lähedaste nahal, aga raamatust sain päris mitu korda ära tundmis ”rõõmu” tunda.
Selles pabertrükis rääkis, kuidas selle haigusega on tulnud tema ellu nii palju vanu ja uusi sõpru, kes ainult küsivad ”kuidas sul läheb?” ja ta endamisi mõtles, et mida ta siis vastama peaks, et ikka on ALS?
Mul oli enda haigusega täpselt samamoodi. Kui esimest korda sattusin haiglasse ja inimesed said teada, et minuga on lood kehvad, siis mu Fb postkasti potsatas igast nurgast kirju. Ikka kõik samamoodi ”Kuidas sul läheb” ja ”kui tõsine see haigus on”?!
Jumal tänatud, et tollel hetkel mul veel nuti telefoni polnud olemas ja ma liikusin haigla arvuti taha siis, kui mul ”korraks parem” oli. Mäletan, et lasin õel minna minu kontosse ja kirjutada kõigile vastused, kuna minuni jõudis haiglas juba info, et ”ma olen voodihaige ja koomas”. Eks küla teadis paremini, kui ma ise ja arstid.
Tagantjärele mõeldes, tulid välja vanad tuttavad ja sõbrad, kes uurisid mu terviseseisundi kohta, kes tänavapildis isegi enam ”Tere” ei öelnud. Kurb, et just siis lähed korda inimestele, kui Sinuga reaalselt lood kehvemad on. Tegelikult igapäevaselt pole pooltki nii palju inimesi sinuga, kui sel kehvemal perioodil.
Need “kuidas sul läheb?” küsijaid tegelikult ju ei huvitanud, et mul parem oleks, pigem küsiti niisama, justkui suusoojaks ja et oleks midagi omavahel vahel vist “klatsida”. Inimesi huvitab ikka rohkem see, kui halvasti sul läheb. Oma blogi statistika pealt näen ka, et kõige menukam lugu on ”Viga, mida ma tegin”.

Kindlasti aitab see raamat väga palju neid, kes on saanud ALS’i diagnoosi ja kusjuures neid pole vähe. Aastas saab seda diagnoosi 25-30 inimest.
Mõnes mõttes on see ka ju inimsuhted- kuidas ja kes on Sinu jaoks olemas kui elu keerulised pöörded võtavad. Ja kuidas iseendaga hakkama saada sellises olukorras. Sesmõttes sobib see raamat igaleühele lugemiseks!

Mulle meeldib, et üks inimene on rääkinud enda haigusest avameelselt ja kirja pannud kõik, mis mured teda vaevavad ja kuidas ta ennast tunneb, see aitab väga paljusi veel, kes sama diagnoosi saanud. See on see sama tunne, et ”SA POLE ÜKSI”.

Kui minul Autoimmuunne Trombotsütopeenia diagnoositi, siis teadsin ka, et see on väga haruldane haigus. Ma kirjutasin isegi mingi osa ka blogisse ja läbi selle sain nii mõnegi kirja naistelt, kes on sama haigusega. Tundsin end kergendatult, sest ma teadsin, et sellest tuleb välja ja ma pole üksi sellise haigusega. Lisaks, sain ma väga palju teadmisi.
Nüüd täna alles hilju aegu, on minuga paar naist võtnud ühendust, kelle lastel see haigus on. Nii rahustav on täna lohutada neid inimesi. Ma ju tean, kui paanikasse ajab haruldane tõsine haigus. Ega see nagu nohu pole, et täna ja homme on kehv olemine ja tead kohe, kuidas sellest lahti saada.
Tänu sellele olen ma kaalunud pikalt, et kas paneksin enda kogemused kirja ja räägiksin haigusest lähemalt, et kunagi, kes on samas olukorras, saab nii paljutki informatsiooni, kui sisestab googlesse ”trombotsütopeenia”. Selajal, kui minul oli informatsiooni vaja, siis mu ema googeldas palju ja ega inimeste enda haiguslugusid ei leidnudki, aga nii mõndagi kasulikku informatsiooni küll. Aga ma ei tea…kas ma seda teen..ehk teengi ühe blogi posti ainult trombotsütopeeniast…vaimusilmas ma kujutan ette, kui pikaks see postitus võib minna ja kuidas see võib kiskuda taas mu pisarad välja, sest neid tundeid selajal oli nii palju.

Aga sõbrad, mis ma oskan öelda. Olge olemas igal ajal. Ka siis, kui inimesel kõik hästi on! Mul ei ole neid inimesi palju, saan kahel käel kokku lugeda, kes reaalselt mu kõrval on igal elu hetkel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga