:)

Tundsin end printsessina!

Ma ei mäleta oma lapsepõlvest suurt midagi, et oleksin kleidi kandja olnud. Pole seda isegi emalt küsinud. Mäletan, et nii kui silm lahti läks, nii läksid dressipüksid jalga, pluus selga ja plätud varba otsa ja ÕUE.
Oma pisikese Mirteli pealt näen, et tema on uhkusega igapäev printsess. Oleme võimaldanud talle kapitäis kleite, millevahel ta saab igapäev vastavalt tujule valida. Olgu ta siis nii uhke, sitse-satse, litreid täis. Olen lubanud tal nendega trööbata ja olla ükskõik kus. Möödaminevad inimesed ikka küsivad, et ”kuhu peole minek?” , aga ei kuhugi… lihtsalt õue. Talle meeldib ilus olla ja meile meeldib, et talle meeldib. Nii kui mulle tütar sündis, teadsin kohe, et printsess hakkab kleite kandma ja ma võimaldan talle nii palju kleite, kui ta ise soovib.
Aga ma ise sain ka end printsessina tunda! Hiiumaale tuli fotograaf Tarvo Alev, kes on meid alati pildistanud ja võiksin nimetada teda juba meie pere fotograafiks. Tarvo pilte näed siin
Võite minna kaema, mis ilusaid pilte ta juba teinud on ja päris ausalt soovitan, sest ta juhendab ise jooksvalt, kuidas olla võiksid, kuhu vaatama peaksid. Nii on lihtsam ja kindlam, et sa ei pea hiljem oma piltides pettuma (nt: näh, ma oleksin võinud ju sinna vaadata, oleks palju ilusam pilt minust tulnud). Igatahes, jagan teile sessiooni pilte, mille viisime läbi Suuremõisa lossis. Ma olen reaalselt igasse pilti niii armunud, et ma ei saa silmi ära…

Mega uhke tunne oli seda kleiti kanda. Tundsin end tõelise printsessina! Mulle meeldis see suur kohev tüll, mida kõndides pidin kõrgemale tõstma, et ma seda ribadeks ei kukuks. Kuidas ma siis lossis ja lossihoovis kõndisin ringi nii, et lossi külastajad ainult vaatasid mind, nagu oleksin staar? Kõik see oli nii uhke värk, et sobitusin nii hästi sel päeval sinna lossi.
Asja kõige nõmedam hetk oli see, kui ma siis pidin selle kleidi ükskord ära võtma. Jeebus.. ma reaalselt hakkasin inisema, et kas ma ei või seda endale osta ja kuidas ma üldse ei taha seda kleiti seljast võtta! (ometi peas keerles ainult mõte, et kui praegu põgeneksin selle kleidiga, siis kuidas ma autoroolis sellega hakkama saan). Aga see hetk tuli, kus kleidi paelad mu seljatagant lahti võeti ja vaikselt hakkasin leppima, et see sessioon on nüüd läbi ja ma astun oma teksa pükstesse tagasi ja surun oma staari tunde alla. Ometi suutsin küsida veel enne lõppu, et ”kas ma võin viskuda praegu põrandale, nagu väike laps ja lihtsalt röökima hakata?” Luba anti aga ma seda ei teinud. Veits kohatu. Ei? 😀
Võib-olla ma ei olnuks vajanudki seda sessiooni, aga kuna nägin, et nad ostsid stuudiosse uue kleidi, siis ma olin kindel, et pean sellega pildile saama ja mis enim… ma pean seda kanda saama!
Võiks öelda, et see oli mu kõige meeldivam sessioon siiani.
Noh ja möödus mingi nädal? kui sain teada, et neil on KAKS MEGA ILUSAT kleiti veel! Nüüd ootan, millal me Tallinna läheme ja ma püüan aja saada, et nendes kleitides ka saaksin olla.
Räägin siis sellest ka, et milline osa oli kõige raskem sessiooni ajal? Ehk võib-olla isegi fotograafi endale, et ta seda pidevalt mulle meelde tuletama pidi. Noh…need olid mu käed. Japp. KÄED! Kui tavaliselt (eeldan), on inimestel probleem see, kuhu nad oma silmad suunavad, siis mina pidin kontrollima oma käsi. Minu ettekujutus oli fotodel näha käsi sedasi, et ma hoiaksin seda kleidi tülli enda käes võimsalt ja inimestele jõuaks ka läbi pildi see sõnum, et see tüll ongi reaalselt mega kohev, siis mõtlesin, et hoian seda tülli omamoodi. Fotograaf aga pidevalt tuletas mulle meelde, et ma võiksin oma käed teistmoodi panna. Suunata käed daamilikumaks, mitte nii, nagu tormaksin kohe wc potile. Ma ei tahtnud sellest aru saada ja ta lõpuks näitas oma kaamera pealt, millised mu käed minu soovi järgi välja näevad. Ausõna, selle peale ma ütleks, usaldage fotograafe rohkem, kui enda tahtmist! 😀 Õnneks, ma lõpuks nõustusin, mida mulle öeldi ja vastavalt siis sättisin. Nüüd olen ma vähemalt mega-mega rahul! Ja kusjuures… ega polegi lihtne seal kaamera ees olla. Mina, kes ma enda arvates üsna aktiivne liikuja olen ja laste kõrvalt väänlen ja pöörlen, siis sessioonist järgmine päev, oli mul ribid nii valusad. Miks? Sest sessiooni ajal piltide jaoks pidin enda keha päris ilusti sund asendis hoidma, kuigi piltidel seda näha pole, et oleksin kusagile oma keha üldse keeranud. Järgmisel päeval ütlesin fotograafile ka, et ega see modelli töö kerge küll ei ole. 😀
Mirteliga polnud mingis osas muret, ta on kaamera ette loodud ja meie mõlema kleidid olid nii uhked, et seda oli Mirteli emotsioonidestki aru saada, et ka tema tunneb end tõeliselt uhkelt.
Aitähh Tarvo, nende ilusate piltide eest, mis jäävad meile mälestuseks kogu eluks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga